Legendaarse ämmaemanda pajatusi Kuressaare Haiglast

Tähistame jätkuvalt #KuressaareHaigla220 sünnipäeva ning seekord teeme juttu legendaarse ämmaemanda Helgi Tammuriga! Oleme varemgi siin lehel teinud juttu Helgi imelisest arhiivist, mida ta ülima täpsuse ja pühendumusega on pidanud, hoidnud ja täiustanud. Jutuajamised Helgiga võivad venida mitmete tundide pikkuseks, sest jagada on niivõrd palju lugusid, mõtteid ja kogemusi. 

Helgi Krimm (Tammur) sündis 16.04.1950. Pärnumaal ja õppis 1968.a. kuni 1971.a. Tallinna Meditsiinikoolis ämmaemandaks. 1969. aasta detsembris alustas Helgi tööd Tallinna Keskhaigla II günekoloogia osakonnas õena. 1971.a. veebruaris lõpetas kooli ja palus suunamiskomisjonil end suunata Saaremaale tööle. “Esimene reis Saaremale toimus märtsi alguses küllakutsega, mille hankisin ühelt saarlannalt, kes oli haiglaravil. Sõitsin esmakordselt lennukiga Tallinnast Kingisseppa,“ meenutas Helgi.

„Haigla kantseleis kohtusin dr. Meritamega, kes soovis, et alustaksin kohe tööga, kuna lastetoas oli suur õdede puudus. Kuna tulin olukorraga alles tutvumas, soovisin siiski paar nädalat aega, et saaksin Tallinnas töö lõpetada ja Pärnus pisut puhata.“

Kingissepa Rajooni Keskhaiglas alustas Helgi tööd 17. märtsil 1971. aastal. Ta mäletab täpselt, et peaarstina oli ametis dr. Evald Väärt (1955-1975) ja ülemõeks legendaarne õde Meeta Prostang (1957-1973).

Sünnitusosakonnas oli parasjagu remont ja sünnitusosakond asus II korrusel günekoloogiaosakonna pinnal. Günekoloogia osakond omakorda haavaosakonna fuajees. „Remont lõppes vist aprilli alguses. Koristasime, Meritam ehitas kuullaagritel sõitva kanderaami, millega osakonna avapeol hirmsasti uhkeldas. Pidu oli vägev,“ meenutab Helgi.

Elamiseks juhatas osakonnajuhataja Helgi niinimetatud tub- dispanserisse, mis asus aadressil Lasteaia 12. Seal asus haigla ühiselamu. „Toanaabriks sain ühe lasteõe. Meie elamine asus teisel korrusel, kus kahepeale oli suur tuba. Kušeti ostsin ise. Kušeti otsakapi ja kitsa köögikapi ostsin ka. Toanaaber lubas kasutada oma riidekappi,“ on ämmaemandal selgelt meeles. Nagu ka see, et tuba oli ahjuküttega ning puud muretses haigla õues olevasse kuuri. Need olid märjad ja jändrikud, oli tükk tegemist tule ahju saamisega.

Helgile pakuti töökoormuseks lastetoas kohe 1,5 ametkohta. Lapsi oli korraga lastetoas 15-20. Kõiki tuli iga 3-4 h järel ümbermähkida ja emade juurde sööma viia. Valvekord kestis tavaliselt 24 tundi. „Maikuust alustasin ämmaemandana. Esimene sünnitaja oli sünnitamas oma teist last.

Sünnitustoas oli kaks kraanikaussi, millest tuli mitmeid tunde sooja vett oodata. Tite vannitamiseks suur emailkauss, kuhu peale vee lisati ka kaaliumpermanganaadi lahus. Protseduuride jaoks laud süstaldega. Sünnitustoast läks uks väiksesse ruumi, kus olid ravimite ja muu vajaliku jaoks kapid. Hiljem hakkasime seal süstlaid keetma, et sünnitustoas ei oleks penitsilliiniauru.“

Mälestustes on meeles sünnitamiseks mõeldud tavalisest laiem voodi, kus peal naised beebisid ilmale tõid. Tuharate alla pandi kolmnurkne kõva padi. Ämmaemand istus jalutsis ja ootas lapse ilmaletulekut. Vanemad ämmaemandad rääkisid legende, kuidas üks ämmaemand istus sünnitajal jalutsis, suits näppude vahel, ja raputas tuhka kraanikaussi.

„Varuks oli kõrval veel pisut uuem metallist kokkulükatav sünnitusvoodi-laud. Neid kasutasime kuni 2005.aastani. Sellele ronimiseks kasutasime taburetti. Peale sünnitust pandi naine kanderaamile, tuharate alla neerukauss vere kogumiseks. Kaks tundi pidi naine koridoris niimoodi ootama üldpalatisse viimist. Platsentaarverd koguti suurtesse ampullidesse, pakiti vastavatesse puidust lahtritega kastidesse ja saadeti farmaatsiatehasele Tallinna. Peeti ranget arvestust ja maksti lisatasu.“

Peagi ka uus osa, sest juttu jätkub Helgiga ikka kauemaks.