Pilk kardiostimulaatori paigaldamisesse ehk intervjuu dr. Hasso Uuetoaga

Hommikul veereb Kuressaare Haigla opitoa ustest sisse patsient, pisike hirm hinges – nagu vast enamusel, kellel kunagi asja operatsioonisaali. Mõne aja pärast on patsient tagasiteel osakonda, rinnus uhiuus südamestimulaator. „Kas see oligi kogu lugu? Nii kiirelt ja lihtsalt käiski?“ ei suuda ta enda imestust varjata. Lõppenud on järjekordne kardiostimulaatori paigaldus dr. Hasso Uuetoa käe all. Veel tuleb patsiendil veeta tunnike ärkamistoas, mis annabki talle hea võimaluse vaadata järgi eile pooleli jäänud pühapäevane meelelahutusprogramm.

Südamestimulaatori paigaldamine kõlab oomenlikult küllap igale ühele, keda see protseduur ees ootab. Kuid tegelikkuses kestab protseduur vaid ligi tund aega ning patsient ise on terve aja ärkvel ega tunne midagi. Dr. Uuetoa juhatab protseduuri sisse sõnadega: „Nüüd tuleb väike torge.“ Sellega teeb ta patsiendi vasaku rangluu piirkonda tuimestava süsti ning asub siis oma maagiat tegema. Vähegi jutukama patsiendi jaoks möödub see tunnike nagu linnutiivul, sest arsti ja kogu opitoa meeskonna sõbralik ja toetav olek aitab viia eemale mõtted sellest, et parasjagu on tema rangluualuse veeni kaudu liikumas elektroodid. Need on teel südamekambritesse.

„Mina südant lahti ei lõika,“ ütleb kardioloog ja südame elektrofüsioloog dr. Hasso Uuetoa, kes on ainuüksi sel aastal paigaldanud Kuressaare Haiglas üle 25 südamestimulaatori. „Naljaga pooleks võiks öelda, et töö saab tehtud nõelaauguga. Natukene tuleb seda nõelaauku suuremaks teha selleks, et stimulaator ka rangluu alla ära mahuks, aga enamuse teeme ikkagi ära nõelaga. Rangluualuse veeni kaudu viiakse sisse elektroodid, mis juhitakse südamekambritesse. Pärast ühendatakse elektroodid südamestimulaatoriga, mis annab südamele elektrilisi impulsse, kui tuvastatakse ebanormaalne südamerütm või kui süda lööb liiga aeglaselt.

Südamestimulaatoreid kasutatakse erinevatel südamehaigustega patsientidel, näiteks neil, kel esineb bradükardiat (aeglane südamerütm) ja muid rütmihäireid. Selleks, et stimulaator teeks täpselt patsiendile vajalikku tööd, tuleb kardioloogil stimulaatorit programmeerida ja individuaalseid vajadusi arvestades kohandada ning jälgida.

Dr. Uuetoa sõnul on rütmihäiretel inimese elule suur mõju. Kuid näiteks bradükardial ehk südameaeglusel on ohud, mis võivad laieneda kaugemale, sest liiga aeglane südamerütm võib kaasa tuua teadvuse kaotuse. Paraku ei ole seda võimalik kuidagi ette ennustada, millal süda enam rütmi ei hoia ning on inimesi, kes on teadvuse kaotuse tagajärjel kukkunud näoli pliidile ja saunakerisele. Oli ka juhus, kus inimesel kadus teadvus autoroolis ning ta sõitis läbi bussipaviljoni. Õnneks tol hetkel kedagi bussi ootamas ei olnud. „Ohte on muidugi rohkem – trepist alla kukkuda, autoga vastassuunda sõita jne. Lisaks endale on seeläbi ohus ka paljude teiste inimeste elu,“ märkis dr. Uuetoa. Seda kõike teades on inimene kohati ka vaimselt invaliidistunud, sest ta ei julge enam mitte midagi teha ega kusagil käia kartuses, et jälle tuleb hoog peale.

Südamestimulaatori paigaldus on dr. Uuetoa sõnul võrdlemisi riskivaba protseduur, kus suurim risk on üldjuhul operatsioonijärgne infektsioon, mida annab õigete haavahoolduse võtetega vältida. Küsimusele, kas Kuressaare Haigla operatsioonisaal- ning meeskond on varustatud kõige vajalikuga, et sääraseid protseduure siin teha, vastab dr. Uuetoa, et Kuressaares saab stimulaatorid paigaldatud väga edukalt. „Stimulaatori poole pealt pole mingit vahet, kas oleme Tallinnas, Kuressaares, Tartus või Rootsis,“ rõhutas tuhandeid südameoperatsioone teinud staažikas kardioloog. Kuid temagi nendib, et töö on alati siiski tellija materjalist. „Ohud on seotud kvalifikatsiooni ja väljaõppega. Isegi tablettide tarvitamisel on omad ohud ja võimalikud tüsistused. Ükskõik, kui kogenud arst ka ei oleks, ei ole vahel võimalik inimese anatoomiast mööda minna ning kõike ei ole alati võimalik ette ennustada.“

Kardioloog räägib, et kui ideaalis on inimese vererõhk 120/80, siis seegi pole absoluut, kuna inimesed on kõik erinevad. Niisiis ei saa arst lähtuda ainult temale vastu vaatavatest näitajatest- näiteks olla tegu aastaid kõrge vererõhuga elanud inimesega, kelle jaoks on harjumuspärane süstoolne rõhk 150 ning 120 on tema jaoks madal, tekitades kehva enesetunnet. „Inimene on omamoodi loom,“ arutleb dr. Uuetoa. „Kassidel, koertel ja lõvidel on süda ja pea ühel samal kõrgusel. Inimesel on pea südamest hulk maad kõrgemal ning vereringemuutused kipuvad aju verevarustust mõjutama. Lisaks on süda ka maast hästi kõrgel. Veri kipub raskusjõul jalgadesse vajuma ning see on üldse müstika, et inimene vererõhu kätte saab püsti olles. Inimese vertikaalne kehaasend on hemodünaamiliselt.. ütleme siis üldse mitte väga hea. Neljakäpukil liikudes oleks südamestimulaatoreid vähem vaja,“ lisab ta huumoriga.

Kui aga ininene siiski eluaeg neljakäpukil ringi roomata ei söanda, on tema järgmine parim võimalus probleemide lahendamiseks lasta endale paigaldada südamestimulaator. Elektroodide eluiga on umbes 9-10 aastat, sama pikk on ka südamestimulaatori patarei eluiga. „Omal ajal panime stimulaatorid, mis pidasid vastu ka 17-18 aastat, mõnel vedas välja lausa 20. Aga see on nagu arvutitega - kui väga pikaks ajaks jääb, siis süsteem aegub ära. Võimalused ja algoritmid aga uuenevad pidevalt,“ rääkis kardioloog. „Stimulaatori paigaldamine maksab umbes 3000 euro ringis. Kui see peab vastu 10 aastat, siis teeb see 300 eurot aastas ja 25 eurot kuus. Üks kiirabi väljasõit maksab oluliselt rohkem. Oleme pannud stimulaatori ka 95- aastasele inimesele, kes paar korda kuus kutsus kiirabi, ’’sest tal on südame rütmihäire.“ Seega on tegu ka igati kulutõhusa protseduuriga, ent mis peamine – inimene saab tagasi oma meelerahu ning elukvaliteedi.