Olulisi mõtteid Kuressaare Haigla psühholoogilt 10. septembril ehk rahvusvahelisel suitsiidiennetuspäeval 

Tänase rahvusvahelise suitsiidiennetuse päeva puhul vestlesime pikemalt Kuressaare Haigla psühholoogi Annika Raamatuga. Kuigi meile võib tunduda, et enesetapud on kauged, harvaesinevad nähtused, lükkab Annika need väited kahetsusega ümber. Isegi meie väikesel Saaremaal on meie seas neid, kes ei taha enam siin elus viibida.

“Neid inimesi on meie ümber kogu aeg. Aga laste ning täiskasvanute suitsiidid ei ole üks-ühele. Lapse käitumine on sümptom. “Kui laps on depressioonis või jõudunud oma eluga niisugusesse punkti, kust edasi enam ei saa, siis kahjuks peab tõdema, et alguse on see siiski saanud peresüsteemi korduvatest mustritest. Kuni puberteedini on lapsed otseselt vanemate mõjusfääris, sealt edasi hakkab piiride laiendamine ja samm- sammult iseseisvuse suurendamine. Kui eelnevate aastatega on loodud usalduslik suhe lapse ja täiskasvanute vahel, lubab laps ka sel tema jaoks keerukal perioodil täiskasvanul end mingil määral juhtida ja toetada,” sõnas pshühholoog.

Täna me jätame kõrvale triviaalsed loosungid ja ütleme, et vahel polegi vaja rohkemat kui arusaamist, et me peame ise täiskasvanutena võtma vastutuse: “Oluline on vanemal leida oma igapäevaelus tasakaal töö, vaba aja ja puhkuse vahel, et tal oleks ressurssi last kasvamisel toetada, talle aega pühendada. Heaolu, mida positiivne psühholoogia sisaldab, on toetavad suhted, adekvaatne enesehinnang, arusaamine üksteisest ja sellest, mis mõte sellel olemas olemisel üldse on. Siinkohal tahan üle rõhutada, et sageli arvatakse, et mis mõtet oskab olemasolemisele anda kuue või kümne aastane, aga miks me arvame et kuuekümneaastase inimese mõte on sisukam? Kuue ja kümne aastane ei vaata telekast sõja ja pandeemia uudiseid, ei muretse selle üle, mida ta ise muuta ei saa. Küll aga on ta lojaalne oma vanematele ja soovib alateadlikult et vanematel oleks hea olla ning võtab vastutuse nende eest ning see väljendub lapse “probleemses” käitumises.

Üks, mis provotseerib enesega rahulolematust, on psühholoogi sõnul aga hoopis fookuse seadmine edukas olemisele. Koolid, trennid, sport- kõik on edule orienteeritud. Me ei oska ennast aktsepteerida ja ise ennast tunnustada, vaid mõtleme aina sellele, mida kõike mul ei ole ja mida kõike ma ei oska. Aga meile ei õpetata sellist konstruktiivset ellusuhtumist, et märgata ja tunnustada enda tugevusi. Kuidas endas arendada oskust läbikukkumistest üle saada ehk omandada kohanemisoskus ja ellujäämisvõime ka ebaedu puhul ning see nüanss, mida kaasa võtta näiliselt halvas olukorras.

Pole vaja end pidevalt teistega võrrelda, rõhutab psühholoog. Tuleb õppida ja lastele õpetada, kuidas ajutises madalseisus, ellu jääda ning seda, et me ei pea kõigile meeldima. Just seda peavad tegema vanemad. Selle asemel, et halvustada õpetajaid oskamatu käitumise või õpetamisoskuse pärast. Me ei saa pidevalt keskenduda sellele, et keegi oleks teisest parem. See annab meile vaid teadmise, et kusagil on need, kes on edukamad, ja kusagil need, kes on vähem edukad. Ja mida on meil selle teadmisega peale hakata? Paraku on hetkel kogu ühiskond sellele üles ehitatud,” sõnas psühholoog. Ta lisas, et sotsiaalmeedia lisab vaid õli tulle, sest see süvendab võrdlusmomente ja aina enam luuakse glamuurist ebarealistlikke kujutlusi.

Aga mida siis teha?

Vastupidiselt laialt levinud arvamusele, et klaasike siin, pudelike seal ning mured on peast pühitud, tuleb tõdeda, et alkohol siiski ei maanda pingeid. Alkohol on depressant. “Kui näed, et ei jaksa, ei suuda, ei taha, mis praegusel ajal on vägagi mõistetav, kui tunned et Sind murendab see mis praegu ühiskonnas toimub – pandeemia, sõda, majanduslangus, inflatsioon. Siis tee midagi enda heaks. Pane parem telekas või uudiste leht kinni. Hoia endal silm peal. “Kraadi” ennast aeg ajalt," soovitab Annika.

“Paranemine algab sellest hetkest kui sa tunnistad endale, et vajad abi ja sinuga on halvasti. Siis otsustad, midagi teha olukorra parandamiseks. Abi ei tähenda ainult ravimeid, parimat psühhiaatrit või psühholoogi, kellel on pikk järjekord. Abi tähendab seda, et sa lähed värskesse õhku kõndima. Jätad õlle või veini joomata, sest alkohol ei paranda olukorda, vaid nagu mainitud - see on depressant. Paned kinni masendavad meediakanalid,  selle asemel lähed teed midagi, millel on positiivne mõju inimese enesetundele.  Lähed vaatad värviküllast sügisest loodust, kuuled sookurgede laulu, metsa all vaatled punetavaid pohlaväljasid, paned silmad kinni ja tunnetad lihtsalt puukoore karedust, või otsid mererannalt südamega  kive.  Piisab poolest tunnist rannas kivide korjamist, trenni, jalutamist. Juba see aitab veidi akusid laadida, et saaksime ka enda lähedaste jaoks paremini toeks olla.”

Siiski rõhutab Annika, et ei ole võimalik aidata inimest, kes ise ei taha end aidata, ükskõik, kuidas me ka ei püüaks: “Me pärime oma vanemate geenidega ju tegelikult kogu suguvõsa pärandi. Veri on vanem kui meie, see tähendab, et vanemate kaudu ühendub meis kahe suguvõsa lugu. Geneetiliselt päranduvad lisaks füüsilistele haigustele ka emotsionaalsed läbielamised ja traumad. Just seetõttu, et kiputakse nägema inimest kui indiviidi, mitte kui peresüsteemi osa, on sageli väga raske mõista juhtunu pärilikke eeldusi. Äramineku dünaamika – tahe põgeneda – see on süsteemne."

Vastutust oma elu eest ei saa panna kellelegi teisele. Tunnusta, väärtusta ennast. Tantsi, mängi lastega palli. Ja muidugi kui see kõik enam ei toimi. Pöördu spetsialisti poole. Ulata ise endale abikäsi ja lase end aidata.