452 0040

Aia 25, Kuressaare



30 AASTAT TOHTRINA: Süda on ikka lastega

Postitanud: Raul Vinni
NALJA PEAB SAAMA! Kuressaare haiglas iseloomustatakse tööjuubelit tähistavat arsti kui rõõmsameelset inimest. Hille Kivi muigab selle peale ja tõdeb, et nalja peab saama. NALJA PEAB SAAMA! Kuressaare haiglas iseloomustatakse tööjuubelit tähistavat arsti kui rõõmsameelset inimest. Hille Kivi muigab selle peale ja tõdeb, et nalja peab saama. Author: Irina Mägi

Kuressaare haigla taastusraviarst Hille Kivi alustas tohtrina Saaremaal 1. augustil 1987. Nüüdseks on tal käsil juba uue põlvkonna ravimine.


Hille Kivi ütleb naerdes, et lapsi on tore ravida. Neil on tavaliselt üks haigus ja kui see saab ravitud, on laps jälle rõõmus ja aktiivne. Muidugi on ka kroonilise kuluga ja näiteks onkoloogilisi haigusi, mis paranevad visalt või saavadki kõige õnnetuma lõpu. Seda elab ka arst läbi, kinnitab Hille Kivi. Vanemaealistel võib olla nii, et ravid ühe haiguse ära, hakkab kohe teine koht valutama ning jälle vaja arsti külastada.

Rõõmsameelne arst

Kuressaare haiglas iseloomustataksegi tööjuubelit tähistavat arsti kui rõõmsameelset inimest. Hille Kivi muigab selle peale ja tõdeb, et nalja peab saama. Kui patsiendil on hea meeleolu, aitab see paranemisele kaasa. Ja kui vaja, siis tuleb ka iseenda üle naerda. Tohter ütleb, et ta püüab tööle ja elule ikka positiivselt vaadata.

Taastusraviarstina nii laste kui ka täiskasvanute ravimisega tegeleval arstil on esimestega side tugevam. Spetsialistina ongi ta õppinud lastearstiks ja tema esimene töökoht Saaremaal oli ka toonane lastepolikliinik Põik tänaval. Esimest tööpäeva ta ei mäleta, kuid meenub, kuidas uusi töötajaid haigla peaarsti poolt pidulikult vastu võeti. “Saime nelgid ja tehti pilti,” meenutab Kivi 30 aasta taguseid aegu.

Taastusraviarstiks sai ta nii, et vabariigi taastulemise alguses toimunud perearstireformiga vähenes lastearstide koormus ning tuli vastu võtta uusi väljakutseid. Nüüd on ta 1994. aastast tegelenud taastusraviga ja teeb haiglas ka koormusteste.

Pärnust pärit Hille Kivi Saaremaale sattumise lugu on samasugune nagu paljudel. Ikka abikaasa pärast. Saarlasest mehele pakuti toona siin korterit ning nii kolitigi kahe lapsega toonasesse Kingissepa linna. Nüüd naerab Hille Kivi, et kui siis polnud kuskile mujale eriti minna, siis nüüd ei taha enam kuskile mujale eriti minna. Nii need tööaastad kogunevad. Kogunevad Hille Kivi sõnul nii, et nüüd käivad oma beebidega arstil juba need mehed-naised, keda tema kunagi beebidena ravis. Uus põlvkond on sündinud.

Doktor Kivi arvab, et võrreldes 30 aasta taguse ajaga on laste puhul läinud hulga paremaks nende jälgimine ajal, mil nad veel ema kõhus on. “Igasuguseid kõrvalekaldeid on vastsündinutel palju vähem,” kinnitab ta. Samas on üle kahe korra vähenenud beebide arv. Uuenenud ja täienenud on aparatuur uuringuteks ja raviks. Samuti on ravimid paremad ja tõhusamad. Näiteks on nüüd antibiootikumid olemas vedelike ja tablettidena, toona manustati neid süstides ning selleks pidid lapsed palju rohkem haiglas olema. Nüüd on haiglas olemise aeg jäänud lühikeseks.

Inimesed on teadlikumad

Samamoodi on paremad ravimid ka täiskasvanutele, näiteks südame- ja kõrgvererõhu tõve korral. Kui küsida, kas tollal aeti vererõhk siis normi pigem konjakiga, naerab dr Kivi, et vaevalt siis head konjakitki alati saada oli.

Teisalt on inimesed tema sõnul tänapäeval teadlikumad. Internetist otsitakse ise infot ja siis kujundatakse juba ette mingi pilt. “Vahel kulub pool aega ja energiat lapsevanemaga ühise keele saavutamise peale,” ütleb Hille Kivi.

Dr Kivi arstitöö on päevatöö. Hommikul kaheksast tööle ja õhtul neljast koju. Ta tunnistab, et ega ei igatse küll pikki valveid ja hirmus raskeid haigeid. Meenutab, kuidas üks noor kolleeg oli öelnud, et talle kohe meeldivad rasked haiged, siis saavat hoo sisse. Kivi sõnul tahab tema ikka, et inimene saaks kiiresti terveks.

Kui inimene nii pikalt ühel töökohal püsinud on, on selles omajagu “süüd” ka kollektiivil. Dr Kivi sõnul on neil küll kena ja sõbralik seltskond. Vahel püütakse koos käia ka väljaspool tööaega. Samamoodi oli lastepolikliinikus, käidi näiteks koos seenel, teatris, tähistati sünnipäevi ja suuremaid pühasid. Seenelkäimist mainib Hille Kivi mitmel korral. See on üks tema lemmiktegevusi. “Kuuseriisikas,” kõlab kiire vastus küsimusele, milline siis see kõige lemmikum seen on. “Sellel on ikka maitset.” Seenelkäimine hakkas külge metsamehest isalt.

Samamoodi nagu seenelkäimine, meeldib Hille Kivile lugemine. “Tahtsin noorest peast raamatukoguhoidjaks saada,” meenutab ta. Kuid lõpuklassis oli keegi talle mõtte pähe pannud, et temast saaks hea lastearst. Arste on tema suguvõsas varemgi olnud. Ja nii sai temastki traditsiooni jätkajana arst ning nüüd algab juba 31. tööaasta.