Oluline teema - antidepressandid, nende kasutamine, toime ning D-vitamiini roll tõhusamaks raviks
Kuressaare Haigla kliiniline psühholoog Lia Hanso sõnul ei pruugi inimene tihtipeale teha vahet rahustil, uinutil ning antidepressandil, mis on tegelikult täiesti eraldiseisvad ravimid. Näiteks uinuteid ja rahusteid saab kasutada vaid lühikese perioodi vältel, sest need keemilised ained mõjutavad närvirakke ning on sõltuvust tekitavad.
„Depressiooni astmed on muidugi erinevad,” sõnas Lia Hanso. „Kuid kurvameelsuse ja masenduse kõrval on üheks olulisemaks sümptomiks täielik energiapuudus, mis jätab inimesest alles vaid kesta. Ravi eesmärk on järk-järgult ajukeemiat uuesti tasakaalustada ning inimene „elama” panna, et ta saaks jooksvalt tegeleda ka võimalike probleemidega, mis võisid seisundile kaasa aidata. Siis hakatakse ravimite annust vähendama.” Rõhk on sõnal vähendama, sest päevapealt ei ole soovituslik ravi järgi jätta.
Psühholoogi sõnul tuleb laste ja eakatega olla eriliselt ettevaatlik, sest puuduvad kliinilised katsetused ning teadmine, kuidas need noortele ja eakatele pikemas perspektiivis mõjuvad. Ta sõnas, et tänapäevaseid meetodeid kasutades on välja selgitatud, et teismeliste normaalne ajutegevuse pilt on sama, mis depressioonis täiskasvanul.
Sellele noorele ajule ei ole otstarbekas hakata ravimit andma, sest see võib hoopis midagi ära rikkuda. Teismelistel ongi emotsionaalne amplituut suur, kord on nad õnnelikud, siis jälle erakordselt tusased - see käib arengu juurde, ütles Lia.
„Olen soovitanud kõigile tablettidega depressiooni ravi saavatele inimestele juurde võtta D-vitamiini, sest siis on ravi 50% efektiivsem,” rõhutas Hanso. „Oma laiuskraadil saame päikesevitamiini isegi suvel häbematult vähe ja D-vitamiiniga õnnestub depressiooni ravi paremini.” Seejuures võiks enne lasta teha vereanalüüs ning selgitada välja, missugune on kehas D-vitamiini tase. Kui tase on normis, tuleks juurde võtta üks tavaannus. Kui aga selgub, et vitamiinist on niigi defitsiit, tuleb seda võtta rohkem, et kõigepealt katta defitsiit ning keha saaks ühe tavaannuse jagu vitamiini lisaks.
Ühes uuringus selgus, enim kuuluvad D-vitamiini vaeguse all kannatavasse riskirühma vanurid, noorukid, rasvunud isikud ja krooniliste haigustega (nt diabeediga) inimesed. Huvitavaks asjaoluks on see, et just need samad inimesed on teadete kohaselt ka suuremas depressiooni langemise ohus.
Uuringus rõhutati, et D-vitamiini rolli depressiooni ravis ja ennetamisel vajaks lähemat uurimist, sest tegu võib olla lihtsa abivahendiga vaimse tervise häirete ennetamises või ravis.
Antidepressandid on tema sõnul viimaste aastakümnetega muutunud kordades spetsiifilisemaks: „Kui vanasti oli põhiliselt olemas vaid Prozac, siis nüüd on apteegis 30-40 erinevat antidepressanti. Selgitada välja, kellele missugune ravim täpselt sobib on arsti jaoks tegelikult paras kunst ning vahel peavad inimesed mitu korda ravimit vahetama või katsetama erinevaid kombinatsioone.”
Antidepressandi ülesandeks on imiteerida hukka läinud ajukeemiat ning tasakaalustada näiteks dopamiini ja serotoniini taset. Depressiooni ravi on pikaaegne ning selle eesmärgiks on anda inimesele tagasi depressiooniga kadunud energia ja äratada ta üles selle seisundiga kaasnevast apaatsusest.
Harvardi meditsiinikool kirjutab oma kodulehel, et alates 1980. aastate lõpust on kogu maailm nautinud selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI) eeliseid. Need antidepressandid - fluoksetiin (Prozac), sertraliin (Zoloft), paroksetiin (Seroxat), fluvoksamiin (Fevarin), tsitalopraam (Cipramil) ja estsitalopraam (Cipralex) - kuuluvad maailmas kõige laialdasemalt välja kirjutatavate ravimite hulka. Nende kasutamise ulatus on laienenud depressioonist ärevuseni, obsessiiv-kompulsiivse häirete, söömishäirete ja paljude teiste psühhiaatriliste seisunditeni.
Seda tüüpi antidepressandid on üldiselt ohutud, kuid meditsiiniline ravi pole harilikult kunagi riskivaba ning ka SSRI antidepressantidel võib esineda kõrvaltoimeid.
Mõnel SSRI-ravi saaval patsiendil tekib unetus, nahalööve, peavalu, liigese- ja lihasvalud, maoärritus, iiveldus või kõhulahtisus. Need probleemid on tavaliselt ajutised või kerged - või mõlemad. Tõsisem potentsiaalne probleem on vere vähenenud hüübimisvõime, kuna neurotransmitteri serotoniini sisaldus vereliistakutes on vähenenud. Patsientidel on veidi suurem sisemise verejooksu oht, eriti kui nad võtavad ka aspiriini, ibuprofeeni või naprokseeni.
Paljude patsientide jaoks vähendavad SSRI ravimid seksuaalset huvi, soovi, jõudlust, rahulolu või isegi kõiki nelja. Sellisel juhul võib aidata SSRI antidepressandi annuse vähendamine, ehkki sellega võib kannatada ka ravimi toime. Teine lahendus on bupropiooni (Elontril) lisamine või asendamine, mis toimib erineva mehhanismi järgi ega põhjusta üldiselt seksuaalseid kõrvaltoimeid.
Enesetapud
Jätkuvalt tekitab poleemikat risk, et antidepressandid õhutavad vägivaldset või enesehävituslikku tegevust. Aastal 2004 algatas FDA esmakordselt „musta kasti hoiatuse” SSRI-de kohta - see on kõige tugevam võimalik meede, välja arvatud ravimi turult kõrvaldamine. Endiselt pannakse kõigile tavapäraselt kasutatavate antidepressantide pakendi infolehtedele hoiatus, milles mainitakse suitsiidimõtete, vaenulikkuse ja agitatsiooni suurenenud ohu eest lastel, teismelistel ja noortel täiskasvanutel.
Pärast „musta kasti” hoiatust langes oluliselt ka lastele ja teismelistele väljakirjutatavate antidepressantide retseptide arv, mis oli 1990ndatel teinud hüppelise tõusu. Kuid tuleb arvesse võtta, et ka ravimata depressioon on ohtlik.
Aastatel 2006-2016 hukkus Eestis enesetappude läbi 2543 inimest. Enesetapu sooritanutest 80 protsenti olid mehed, 4 protsenti olid alla 20-aastased lapsed ja noorukid. Enesetapu sooritanud meestest 70 protsenti olid alla 60-aastased ja naistest 52 protsenti olid üle 60-aastased. Kui aastatel 2006-2013 hukkus enesetappude läbi aastas keskmiselt 237 inimest, siis aastatel 2014-2016 keskmiselt 205. Nii meeste kui naiste hulgas on enesetappude arv aastatel 2006-2016 vähenenud, kuid oli veel 2015. aastal 1,5 korda kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt. 2017. aastal hukkus Statistikaameti andmeil enesetappude läbi 219 inimest.
Regulaarne hoolikas jälgimine võivad aidata traagilisi tagajärgi ära hoida. Patsiendid peaksid olema teadlikud ja hoiatatud, et on väike võimalus, et nad võivad end teatud perioodil halvemini tunda ning nad peaksid oma arstidele kohe teada andma, kui enesetunne halveneb ning tekivad uued sümptomid, eriti pärast ravimi või annuse muutmist.
Toime teiste ravimitega
Maksas lõhustavad SSRI ravimeid tsütokroom P450 süsteemiks nimetatavad ensüümid. See sama süsteem metaboliseerib ka paljusid teisi ravimeid. Sõltuvalt ravimite koosmõjust võib kahe ravimi sisaldus veres olla kõrgem või madalam. Mõnikord on vaja ainult annuse kohendamist, kuid vahel on targem kaks ravimit eraldi võtta.
Kui SSRI võetakse koos mõne teise ravimiga, mis võimendab serotoniini aktiivsust, võib tekkida harvaesinev seisund, mida nimetatakse serotoniini sündroomiks - südamepekslemine, higistamine, kõrge palavik, kõrge vererõhk ja mõnikord isegi deliirium.
Eelkõige ei tohiks SSRI-sid segada teatud kindlat tüüpi ravimitega, näiteks naistepuna ürdi, monoamiini oksüdaasi inhibiitoritega, nagu fenelsiin (Nardil), ja klomipramiiniga (Anafranil). Serotoniini sündroomi esinemisest on teateid ka olukorras, kui SSRI-d kombineeritakse liitiumiga, mis on bipolaarse häire standardravi.
Kasutamine vanemaealistel patsientidel
SSRI-d on vanemate inimeste jaoks ohutumad kui tritsüklilised antidepressandid, kuna need ei häiri südamerütmi ja harva põhjustavad pearinglust, mis võib päädida tasakaalukaotuse ja kukkumisega.
Kuid tuleb arvestada, et vanematel inimestel on maksafunktsioon vähem efektiivne, mistõttu on suurem risk tsütokroom P450 ensüümide süsteemi hõlmavate ravimite koostoimeks. Seetõttu sobivad vanematele inimestele kiiresti metaboliseeruvad ravimid ja nad tulevad paremini toime näiteks sertraliiniga.
Iga antidepressant võib oma mõju kuude või aastate jooksul kaotada. Mõnikord on põhjuseks see, et aju on ravimiga ära harjunud ning on tekkinud tolerantsus. Lahenduseks on näiteks annuse suurendamine ja teise, erineva toimemehhanismiga antidepressandi kasutuselevõtmine.
SSRI antidepressandi katkestamise sümptomid
Sümptomiteks, mis võivad tekkida SSRI järsul katkestamisel, on pearinglus, koordinatsiooni kaotus, väsimus, kipitus- või põletustunne, nägemise hägustumine, unetus ja erksad unenäod.
Harvem võib esineda iiveldust või kõhulahtisust, gripilaadseid sümptomeid, ärrituvust, ärevust ja nutuhoogusid. "Katkestamise sündroom" on parem mõiste kui "võõrutusreaktsioon", mis on sõltuvusega seotud fraas. Sündroom ise on tavaliselt kerge, kuid võib mööduda ka raskelt. Ehkki ühtki seda tüüpi antidepressantidest ei tohiks järsult lõpetada, kipub paroksetiin andma kõige intensiivsemaid katkestamissümptomeid. Siin on koht, kus pikemaajalisematel ravimitel on eelis; mõned kliiniku arstid vahetavad fluoksetiini enne annuse järkjärgulist vähendamist.
Patsient ei tohiks ise hakata ravimite doose muutma, vaid konsulteerima enne oma raviarstiga.
Kuressaare Haiglas saab psühholoogi juurde vastuvõtule pääsemise kohta infot registratuurist telefoninumbril 452 0115. Haigekassa tasub psühholoogivisiidi eest juhul, kui inimesel on olemas saatekiri eri-või perearstilt (ilma saatekirjata on viisitasu Kuressaare Haiglas 35 eurot).
Allikas: https://www.health.harvard.edu/newsletter_article/what-are-the-real-risks-of-antidepressants